Alates aprillist elab k6rvaltoas Sofie, kellel on psühholoogia-alane praktikum Eggenburgi muide päris tuntus psühhokliinikus pooleli. Ta on hästi kena ja armas. Me vaatame esmaspäeviti koos "Meeleheitel koduperenaisi". Kunagi teeme m6ne väljas6idu ka.
Uus tsiviilteenistuja Admir on ka väga kena. Temas on midagi väga slaavilikku, aga samas on ta hästi rahulik ja m6istlik. Ta kavandas siiamaani lihatööstuste jaoks seadmeid.
Täna on kasvataja Christiani viimane tööpäev. Ta on r66mus, et minema saab. Peamine p6hjus, miks ta töökohta vahetab, on see, et ta teiste kasvatajatega läbi ei saa. Temal pole tegelikult kunagi mingit v6imu olnud, 2 vanemat naist otsutavad k6ik. Palju asju vajaksid muutmist, aga need tädid on olukorraga rahul ja seet6ttu ei muutu miski.
Järgmisel laupäeval algab Eggenburgist 170-km-ne heategevusjooks. Mul on plaanis 8 km joosta ja arvatavasti s6idan mingi etapi veel rattaga läbi.
Mängime aeg-ajalt kloostri aias jalgpalli, käin sageli rattaga s6itmas, jooksmas ja jalutamas. Idülliliselt ilus loodus ja head sporditegemise v6imalused on Eggenburgi väga-väga suur pluss. Iga kord näen p6ldudel kepslemas jäneseid ja hirvi. Nädalavahetusel v6tsin ette pikema rattaretke Garsi, kuurortlinna maalilise j6e kaldal.
Esmaspäeval toimus järjekordne leeritund. Et Katil oli p6skkoopap6letik, pidin tunni üksi ette valmistama. Kuigi Sylvia oli mul abiks, oli tund kaootiline nagu alati. Need lapsed siin on suhteliselt distsiplineerimatud ja seet6ttu on väga raske nendega midagi t6sisemat ette v6tta. Eriti, mis puudutab arutelude läbiviimist. Mängida on noortega jälle väga l6bus, sest nad on elavad ja ideid täis, mitte nagu kloostrikooli 6pilased.
Viini vabatahtlikega on viimasel ajal palju vähem kontakti olnud. M6nes m6ttes meeldib mulle Eggenburgis rohkem olla kui Viinis, sest siin on lihtsalt niiv6rd kena ja hubane. Praegu on loodus eriliselt ilus. Aga Viinis on jälle palju ägedaid inimesi, kellega midagi ette v6tta saab.
Reedel olid K-Hausis noored austerlased, kel on käsil Vabatahtlik Ökoaasta. See on midagi sarnast nagu Euroopa Vabatahtlik Teenistus, kuid töötatakse vaid looduskaitse ja looduss6braliku eluviisi edendamisega seotud asutustes. Nad olid k6ik väga öko-inimesed ja s6id vaid keemiavaba toitu. Selliseid rohelise südamega austerlasi nägin ma esimest korda!
Mulle tuleb iga hetk üks tsehhi vabatahtlik külla. Ta on päris kena inimene, aga väga tobedas olukorras, mis puudutab ta elukohta.
Mul oli nüüd nädal aega puhkust; olin Viinis ja Salzburgis. Hoidsin ühe päeva Fatimat. Fatima on Eesti suursaadiku abi pooleteistaastane tütar. Temaga oli hästi tore olla ja sain temaga üllatavalt hästi hakkama. Fatima on väga armas ja hästi kasvatatud laps. Arvatavasti järgmisel aastal hakkan ma sageli lapsi hoidma. Seda teevad siin nimelt alati tudengid.
Üsna varsti peaks ülikoolist vastus tulema, kas ma olen ülikooli vastu v6etud. Stipendiumile kandideerimiseks vajalikud paberid on mul ka varsti koos. Ma tahan üha enam Viini 6ppima jääda.
Kloostrikooli tuli Mario asemele uus tsiviilteenistuja. Admir on 24-aastane, Bosniast pärit ( moslem muidugi) ja abielus. Ta on tore tüüp.
K-Hausis toimusid lihav6tete puhul 2 suut üritust: Jugendkreuzweg ja ülest6usmispüha. Jugendkreuzweg kujutab endast 14 punkti Jeesuse ristilöömise teekonnal interpreteerimist ja loominguliselt esitamist. Peale missat k6ndisime aeg-ajalt peatudes raudteealuse tunnelini ja sealt mäe otsa. See oli päris kena üritus.
Mul oli väga eriline sünnipäev. Pühapäeval ärkasime väga vara - kell kolm!!! - üles, küpsetasime leiba ja aias tule ümber toimus varahommikune missa. Peale missat s6ime K-Hausis umbes 30 inimesega hommikust. See k6ik oli küll väga kena, aga ma olin veidi mossis. Ma ei kuulu sinna ja missad on minu jaoks igavad, aga ikkagi pean ma viisakusest selle k6ik kaasa tegema. Mulle ei suruta katoliku usku peale, aga ma pean rituaalid kaasa tegema. Ma tunnen ennast alati kirikus olles ebamugavalt. Seekord pidin ma ühe palve ette lugema. Ma ei m6ista, miks K-Hausi töötajad seda tahtsid - ma loen ometi aktsendiga, ma ei m6ista ega usu, mida ma loen, ning seet6ttu ei m6ju mu s6nad veenvalt. Ma olen tüdinud, et ma niiv6rd palju igavaid üritusi ja vestlusi, mis mind kuidagi ei puuduta, viisakuse pärast taluma pean. Aga lähemal ajal ei toimu 6nneks ühtegi religioosset üritust.
Peale seda üritust istusime veidi aega büroos ja s6ime kooki. Sylvia oli mulle ise koogi küpsetanud. See oli kaetud sokolaadiglasuuriga, mille peal oli 20 martsipanist hiirt. Sain veel lilled, ühe 6lakoti ja kutse l6unale ja matkale ühes kenas linnakeses. K-Hausi inimesed on ikka nii kenad minu vastu.
Üldiselt läheb endiselt elu siin veidi ülesmäge. Nüüd on ilmad hästi ilusad, mis tähendab, et mul on 6ues palju teha. Salzburgis sain palju päikest v6tta ja seal oli t6esti palav. Püüan ennast oma ajalehekuhjast läbi närida. Tellisin tasuta kuuks ajaks 2 ajalehte, aga ma t6esti ei j6ua neid värsketena läbi lugeda. Siinsed päevalehed on muide paksemad ja palju sisukamad kui Eesti Ekspress. Arusaadav - lugejaid on lihtsalt nii palju, et t6eliselt huvitava kvaliteetajalehe tootmine tasub ennast ära.
Pean nüüd l6unapausile minema. Söön midagi ja lähen siis aeda lillede vahele pikutama!
Elutempo siin on küll üsna rahulik, aga aeg läheb ikka kiiresti igasuguste pisitoimetuste peale. K-Hausis on üht-teist vaja Internetist otsida, 700 flaierit kopeerida, voltida ja ära saata, koosolekud kulutavad palju aega, käime sageli postkontoris, raekojas ja pangas pluss veel sada asja. Mina ja Kati oleme ühe leerigrupi juhendajad. 2 leeritundi on juba toimunud. Need noored on hästi energilised ja minu meelest kasvatamatud, aga ikkagi meeldivad nad mulle rohkem kui internaadi noored. Neis on sädet. Minu vastu tunnevad nad varjamatut huvi, sest ma räägin neile v66ra aktsendiga ja tulen ei-tea-kust. Laupäeval toimus leerilaste meisterdamispärastl6unak: tore, aga väga kaootiline.
Ilm on juba praegu hästi soe. Päike paistab kogu aeg ja käin sageli rattaga s6itmas v6i jooksmas.
Hea on väljas olla. Idülliline.
K-Hausis on tööl üha rohkem teha, aga kooli internaadis töötamine on üha n6medam. 6nneks olen alates aprillist vaid ühel 6htul nädalas seal (mis küll seda ühte 6htut huvitamaks ei muuda)
Üks mu töökaaslane Christian, kellega ma väga hästi läbi saan, läheb ära. Talle ei meeldi, et tal mingit s6na6igust pole, 2 vanemat daami otsustavad k6ik. Nad peaksid m6lemad uue töö otsima, aga nad muidugi ei taha seda teha. Neile on elus k6ige olulisem, et (liiga) palju toitu laual oleks ja et k6ik koristatud oleks, mida koristada annab. Töö vaimne tühjus on Christiani ära tüüdanud.
Noored on mingil määral kasvatajate nägu - ehk kui nende asemel oleksid teistsugused inimesed, oleks 6hkkond kloostris hoopis parem. Sellegipoolest seavad noorte vaimsed v6imed piirid, mida me nendega teha saame ja mida mitte. Näiteks täiskasvanutele m6eldud Aliast ei saa nendega ka k6ige v6imekam 6petaja mängida, nii et see neile l6bu pakuks.
Märtsis toimusid K-Hausis ja kloostris naistepäeva puhul palju workshop´pe ja loenguid. Austrias on vanemad naised väga aktiivsed: nad korraldavad (kiriku) heategevusüritusi, käivad mingi trennis, v6tavad mitmesugustest kohalikest üritustes heameelega osa. Minu meelest on see tore, mis siis, et paksud mammid aafrika tantsu trennis väga veidrad välja näevad. Neile pakub see vaid l6bu.
17. juunil esinevad Eggenburgis kloostri kirikus 2 noort eesti muusikut: organist Ulla Krigul ja viiuldaja Mari-Liis Uibo. Loodetavasti kukub see hästi välja.
5. mail toimub alam-Austria suur heategevusjooks, mis algab Eggenburgist. Selle jooksu korraldamisega on palju tegemist. Käisin kord selle jooksu organiseerimise pärast Stift Göttweigis; see imeilus ja suur klooster asub k6rge mäe otsas Kremsi lähedal, all orus voolab Doonau.
Kord Viinis olles sain Kadriga, kes on ka giid, kokku. Pühapäeval tuli üks teine Kadri, kes Viinis arhitektiks 6pib, mulle külla. Eestlased on vahel ikka väga m6istlikud ja praktilised inimesed v6rreldes austerlastega siin Eggenburgis.
