blogi l6pp
Tulen 9. juulil Eestisse tagasi ja eks ma siis räägin oma elust siin Austrias lähemalt.
Ma elan praegu väga m6nusalt: erilisi kohustusi ja stressi ei ole, selle-eest puhkust ja elu nautimist on küllaga. Ilmad on ilusad ja käin väga tihti Eggenburgi kenas väliujulas. Vahel olen Viinis ja järgmisel nädalal s6idan jälle kuskile reisima. Esmaspäevast kolmapäevani olime noortekeskuse töötajatega Amsterdamis.
Isegi internaaditöö ei p6hjusta enam mulle erilist stressi, sest ma ei tööta enam seal. Tegelikult on olukord kloostris ülimalt tobe: ma ei tööta enam seal, sest ma ei salli seda tööd kohe absoluutselt mitte ja nad teavad seda; küll aga elan ma seal edasi. Nad on väga viisakad ja kenad minuga, aga kindlasti hingavad need 3 kasvatajat kergendatult, kui ma ära olen.
Juuni alguses tulid mulle Eestist 4 külalist. Päris tore oli: külastasime nii Viini kui Alam-Austria vaatamisväärsusi ja puhkasime ka piisavalt.
Sel pühapäeval esitasid viiuldaja Mari-Liis Uibo ja organist Ulla Krigul Eggenburgi kloostrikirikus kaasaegset Eesti muusikat. Kontsert oli kena, aga minu meelest oli publikut sellise kontserdi kohta ( 2 tuntut Eesti muusikut, palju reklaami) veidi vähe. Viinist tulid ka kahjuks vaid m6ned eestlased.
Nädalavahetusel toimub Viinis suur tasuta vaba6hufestival nimega Donauinselfest. Tahan seda kindlasti näha.
Ma ei kahetse, et ma vabatahtlikuna Eggenburgi tulin ja kui üldse midagi kahetsen( kuigi seda ei tohi), siis seda, et siia jäin. Oleksin pidanud esimeste kuude jooksul julgem olema ja rohkem ütlema, mis mulle ei meeldi. Lasin endale palju pähe istuda. Siis, kui hakkasin aru saama, et siinne töö mulle ei istu ja ei meeldi, oli mul liiga vähe ettev6tlikkust ja julgust, et endale Viinis m6ni töökoht otsida. Kui ma millalgi märtsis l6puks taipasin, et peaksin siit ära minema, oli mul vaid paar kuud jäänud. Mul on ka paljugi, mille pärast siia jääda tasus. Ja hoolimata ajuvabast tööst, ebatervislikust toidust ja pikast üksindaolekust on mul ikkagi Eggenburgist palju-palju ilusat mäletada. Olen r66mus, et sain 9 kuud sellise inimesega nagu Kati koos töötada.
Minu elu siin oli väga erinev nt. Viini vabatahtlike elust ja austerlastega oli mul palju rohkem kontakte kui neil. Saksa keelt oskan ma ka üldiselt rohkem kui Viini vabatahtlikud.
Mul on veel palju plaane järgmisteks nädalateks. Olen väga iseseisvaks saanud v6rreldes algusaegadega. Tean, et saan alati omapead elus hakkama. Tunnen ennast hästi nii üksi olles kui paljude inimeste seltsis. Teen oma ajaga, mida tahan. Saan hästi aru, mida inimesed mulle ütlevad. Elan lihtsalt ühe päeva kaupa ja vaatan, mida järgmine päev toob. M6nus on olla.
Sügisest hakkan Viini ülikoolis etnoloogiat 6ppima. Ühikakoht on mul juba olemas.
Minu Eesti telefoninumber on ikka endine. Kohtumiseni üsna varsti!
Kaia
Viimasel ajal on palju juhtunud. Iga päev leiavad väiksemat sorti sündmused aset, aga nendest räägin Eestisse tulles. Suurim uudis: alates juunist ei tööta ma enam internaadis kasvatajana. Täna olen niisiis viimast korda seal tööl. Aga elan ja 6htusööki söön ma ikkagi sealsamas. Ebamugav olukord. See ei kesta tegelikult eriti kaua - pooleteist kuu pärast olen juba kodus. Vabatahtlik Kati tuleb oma 6ega mulle umbes nädalaks külla ja mul on päris palju väljas6ite plaanis. Mul on palju ettev6tmisi plaanis, aga nädalavahetusi pole enam kahjuks eriti palju jäänud.
Käin ikka aeg-ajalt ümbruskonnas rattaga s6itmas ja iga retkega meeldib mulle siinne loodus üha rohkem. Eriti praegu, kevadel. Ilmad on enamasti hästi ilusad. Nädalavahetuse veetsin Kärntenis Wörthersee kaldal ja jälle kord nägin palju imelilusat Austria loodust. Olin seal vabatahtlikele m6eldud üritusel. Küpsetasime Kärnteni nuudleid (meenutavad pelmeene), käisime ujumas ja lobisesime palju. Väga m6nus puhkus oli. Tutvusin jälle paljude toredate inimestega ja nägin vanu tuttavaid.
Korraldasin internaadi noortele Eesti 6htu. Üllataval kombel 6nnestus see väga hästi: noored kuulasid kannatlikult minu väikest Eestimaa tutvustust ja neile pakkus mu jutt huvi. Mulle on hakanud noored rohkem meeldima. Nad on küll t6eliselt juhmid ja halvasti kasvatatud, kuid selle-eest s6bralikud, s6nakuulelikud ja neid on kerge m6jutada. Pealegi ei ole siinsed noored üldse agressiivsed ega kurjad.
Järgmisel nädalal tulevad mulle ema, 6de ja üks ta s6branna ja mu vanaisa külla. Ei teagi, mida k6ike neile 5 päeva jooksul näitama peaks, sest teha ja näha on palju-palju!
Run for Help ja mootoririke!
Nädalavahetusel toimus suur noorte heategevusjooks ühest piiskopkonna otsast(Eggenburgist) teise, kokku 168 km. Viimased kuu aega on hästi ilus olnud, aga just sellel nädalavahetusel, kus ilusat ilma vaja oli, hakkas 6nnetuseks sadama ja sajab siiamaani. Jooksin ise 8,4 km ja saatsin hiljem rattaga teisi jooksjaid, kui nad mööda Doonau kallast jooksid. Viimase etapi l6pp-punkti leidmisega oli mul küll väikseid probleeme, aga l6puks j6udsin oma 5 tugeva jooksjaga ilusti kohale. Esimeste asemel viimastena. Mulle meeldis see üritus, sest sain hästi paljude inimestega tuttavaks. Jooks l6ppes Seitenstettenis, mis asub Viini ja Salzburgi vahel. K6ik 3 K-Hausi autot olid seal, nii et mina pidin ühe autoga tagasi s6itma. Üks tüüp s6itis ka minuga kaasa, aga ta oli igavene hädavares ja memmekas. Igatahes läks s6it väga hästi, s6itsin esimest korda kiirteel ja tore oli. Kuni Kremsis hakkas kapoti all miski hullusti kolisema. See tüüp arvas, et s6itsin millelegi otsa. Kapoti all, tee peal ja auto taga olid igal pool 6lipritsmed. Mina ei teinud t6esti mitte midagi valesti, lihtsalt mul ei vedanud, et just mina sel hetkel autoroolis istusin. See tüüp hädaldas ainult, et ta tahab koju ja et ta on väsinud. Sepp tuli 6nneks varsti kohale, korjas meid peale ja ütles, et tegelikult läks t6enäoliselt mootor katki. Eile viisime auto töökotta. 6lilaigu keskelt leidsime ühe mootoritüki. Sepp peab nüüd minibussile uue mootori ostma.
Eile oli jälle leeritund. Need lapsed on küll väga raskelt kontrollitavad, lärmakad ja s6nakuulmatud, aga ometi taibukad ja toredad. Katiga on hästi hea leeritunde anda, sest meil on sarnane ettekujutus tunnist ja me m6istame üksteist t6esti hästi.
Üleval: Grazis ühe ilusa lossi pargis oli puuoksal selline huvitav moodustis. Seal pargis jalutasid muide vabalt paabulinnud ringi. Neist 2 olid albiinod. Pühapäeval keetsime Katiga ta ühikas riisiputru.
All:Vasakpoolne pilt on Innsbruckis ühe kohviku katuselt tehtud. Parempoolsel on näha viinapuude alle kloostriaias.
Selle tsehhi tüdruku Vendulaga oli meil päris tore. Rääkisime palju juttu ja siis käisime linna restoranis spargelit söömas. Ta jagab korterit ühe portugali tüdrukuga, kes temaga üldse ei suhtle. Mitte ainult selle pärast, et ta saksa keelt üldse mitte ja inglise keelt vaid üsna kehvasti oskab, vaid ta lihtsalt ei taha kellegagi suhelda. Selle tüdruku töökaaslased ei tea ka, mis temaga peale hakata, sest peale kopeerimise talle midagi teha anda ju ei saa. Vabatahtlikega on juba kord nii, et nende väljavalimine v6ib olla väga edukas v6i siis täielik läbikukkumine nagu tema puhul. Tema lasi pealegi kellelgil heas inglise keeles kena motivatsioonikirja kirjutada. Kurb lugu.
Nädalavahetusel olin Viinis ja kohtasin jälle palju huvitavaid inimesi. Käisime Katiga Viini l6bustuspargis ja tegime piknikku. Viin on praegu kevadiselt ilus. Esmaspäeval ja teisipäeval olin ma Grazis! Graz on Austria suuruselt teine linn ja on kuulus oma ülikooli poolest. Seal on palju noori inimesi ja linn m6jub seet6ttu r66msalt ja modernselt. Ööbisime ühe väga kihvti l6una-aafriklase juures. Käisin Grazi muljetavaldavalt modernses kaasaegse kunsti muuseumis. Ma olen kahjuks endiselt igavene tobu. Ma unustasin 7 kuu järel järsku oma pin-koodi ära ja ei saanud seet6ttu enam raha välja v6tta. Ma jäin väga tobedalt viimasest Eggenburgi rongist maha ja pidin Viinis ööbima. Millegipärast ei helisenud mu äratuskell ja ma ei j6udnud 6ige rongi peale. Järgmine läks 2 tunni pärast. Ma koperdan endiselt seal, kus see pealtnäha v6imatu on ja pillan asju maha.
Laupäeval toimub kauaoodatud ja hoolikalt ettevalmistatud heategevusjooks. Tegeleme praegu enamasti selle projektiga.
Alates aprillist elab k6rvaltoas Sofie, kellel on psühholoogia-alane praktikum Eggenburgi muide päris tuntus psühhokliinikus pooleli. Ta on hästi kena ja armas. Me vaatame esmaspäeviti koos "Meeleheitel koduperenaisi". Kunagi teeme m6ne väljas6idu ka.
Uus tsiviilteenistuja Admir on ka väga kena. Temas on midagi väga slaavilikku, aga samas on ta hästi rahulik ja m6istlik. Ta kavandas siiamaani lihatööstuste jaoks seadmeid.
Täna on kasvataja Christiani viimane tööpäev. Ta on r66mus, et minema saab. Peamine p6hjus, miks ta töökohta vahetab, on see, et ta teiste kasvatajatega läbi ei saa. Temal pole tegelikult kunagi mingit v6imu olnud, 2 vanemat naist otsutavad k6ik. Palju asju vajaksid muutmist, aga need tädid on olukorraga rahul ja seet6ttu ei muutu miski.
Järgmisel laupäeval algab Eggenburgist 170-km-ne heategevusjooks. Mul on plaanis 8 km joosta ja arvatavasti s6idan mingi etapi veel rattaga läbi.
Mängime aeg-ajalt kloostri aias jalgpalli, käin sageli rattaga s6itmas, jooksmas ja jalutamas. Idülliliselt ilus loodus ja head sporditegemise v6imalused on Eggenburgi väga-väga suur pluss. Iga kord näen p6ldudel kepslemas jäneseid ja hirvi. Nädalavahetusel v6tsin ette pikema rattaretke Garsi, kuurortlinna maalilise j6e kaldal.
Esmaspäeval toimus järjekordne leeritund. Et Katil oli p6skkoopap6letik, pidin tunni üksi ette valmistama. Kuigi Sylvia oli mul abiks, oli tund kaootiline nagu alati. Need lapsed siin on suhteliselt distsiplineerimatud ja seet6ttu on väga raske nendega midagi t6sisemat ette v6tta. Eriti, mis puudutab arutelude läbiviimist. Mängida on noortega jälle väga l6bus, sest nad on elavad ja ideid täis, mitte nagu kloostrikooli 6pilased.
Viini vabatahtlikega on viimasel ajal palju vähem kontakti olnud. M6nes m6ttes meeldib mulle Eggenburgis rohkem olla kui Viinis, sest siin on lihtsalt niiv6rd kena ja hubane. Praegu on loodus eriliselt ilus. Aga Viinis on jälle palju ägedaid inimesi, kellega midagi ette v6tta saab.
Reedel olid K-Hausis noored austerlased, kel on käsil Vabatahtlik Ökoaasta. See on midagi sarnast nagu Euroopa Vabatahtlik Teenistus, kuid töötatakse vaid looduskaitse ja looduss6braliku eluviisi edendamisega seotud asutustes. Nad olid k6ik väga öko-inimesed ja s6id vaid keemiavaba toitu. Selliseid rohelise südamega austerlasi nägin ma esimest korda!
Mulle tuleb iga hetk üks tsehhi vabatahtlik külla. Ta on päris kena inimene, aga väga tobedas olukorras, mis puudutab ta elukohta.
Mul oli nüüd nädal aega puhkust; olin Viinis ja Salzburgis. Hoidsin ühe päeva Fatimat. Fatima on Eesti suursaadiku abi pooleteistaastane tütar. Temaga oli hästi tore olla ja sain temaga üllatavalt hästi hakkama. Fatima on väga armas ja hästi kasvatatud laps. Arvatavasti järgmisel aastal hakkan ma sageli lapsi hoidma. Seda teevad siin nimelt alati tudengid.
Üsna varsti peaks ülikoolist vastus tulema, kas ma olen ülikooli vastu v6etud. Stipendiumile kandideerimiseks vajalikud paberid on mul ka varsti koos. Ma tahan üha enam Viini 6ppima jääda.
Kloostrikooli tuli Mario asemele uus tsiviilteenistuja. Admir on 24-aastane, Bosniast pärit ( moslem muidugi) ja abielus. Ta on tore tüüp.
K-Hausis toimusid lihav6tete puhul 2 suut üritust: Jugendkreuzweg ja ülest6usmispüha. Jugendkreuzweg kujutab endast 14 punkti Jeesuse ristilöömise teekonnal interpreteerimist ja loominguliselt esitamist. Peale missat k6ndisime aeg-ajalt peatudes raudteealuse tunnelini ja sealt mäe otsa. See oli päris kena üritus.
Mul oli väga eriline sünnipäev. Pühapäeval ärkasime väga vara - kell kolm!!! - üles, küpsetasime leiba ja aias tule ümber toimus varahommikune missa. Peale missat s6ime K-Hausis umbes 30 inimesega hommikust. See k6ik oli küll väga kena, aga ma olin veidi mossis. Ma ei kuulu sinna ja missad on minu jaoks igavad, aga ikkagi pean ma viisakusest selle k6ik kaasa tegema. Mulle ei suruta katoliku usku peale, aga ma pean rituaalid kaasa tegema. Ma tunnen ennast alati kirikus olles ebamugavalt. Seekord pidin ma ühe palve ette lugema. Ma ei m6ista, miks K-Hausi töötajad seda tahtsid - ma loen ometi aktsendiga, ma ei m6ista ega usu, mida ma loen, ning seet6ttu ei m6ju mu s6nad veenvalt. Ma olen tüdinud, et ma niiv6rd palju igavaid üritusi ja vestlusi, mis mind kuidagi ei puuduta, viisakuse pärast taluma pean. Aga lähemal ajal ei toimu 6nneks ühtegi religioosset üritust.
Peale seda üritust istusime veidi aega büroos ja s6ime kooki. Sylvia oli mulle ise koogi küpsetanud. See oli kaetud sokolaadiglasuuriga, mille peal oli 20 martsipanist hiirt. Sain veel lilled, ühe 6lakoti ja kutse l6unale ja matkale ühes kenas linnakeses. K-Hausi inimesed on ikka nii kenad minu vastu.
Üldiselt läheb endiselt elu siin veidi ülesmäge. Nüüd on ilmad hästi ilusad, mis tähendab, et mul on 6ues palju teha. Salzburgis sain palju päikest v6tta ja seal oli t6esti palav. Püüan ennast oma ajalehekuhjast läbi närida. Tellisin tasuta kuuks ajaks 2 ajalehte, aga ma t6esti ei j6ua neid värsketena läbi lugeda. Siinsed päevalehed on muide paksemad ja palju sisukamad kui Eesti Ekspress. Arusaadav - lugejaid on lihtsalt nii palju, et t6eliselt huvitava kvaliteetajalehe tootmine tasub ennast ära.
Pean nüüd l6unapausile minema. Söön midagi ja lähen siis aeda lillede vahele pikutama!
Elutempo siin on küll üsna rahulik, aga aeg läheb ikka kiiresti igasuguste pisitoimetuste peale. K-Hausis on üht-teist vaja Internetist otsida, 700 flaierit kopeerida, voltida ja ära saata, koosolekud kulutavad palju aega, käime sageli postkontoris, raekojas ja pangas pluss veel sada asja. Mina ja Kati oleme ühe leerigrupi juhendajad. 2 leeritundi on juba toimunud. Need noored on hästi energilised ja minu meelest kasvatamatud, aga ikkagi meeldivad nad mulle rohkem kui internaadi noored. Neis on sädet. Minu vastu tunnevad nad varjamatut huvi, sest ma räägin neile v66ra aktsendiga ja tulen ei-tea-kust. Laupäeval toimus leerilaste meisterdamispärastl6unak: tore, aga väga kaootiline.
Ilm on juba praegu hästi soe. Päike paistab kogu aeg ja käin sageli rattaga s6itmas v6i jooksmas.
Hea on väljas olla. Idülliline.
K-Hausis on tööl üha rohkem teha, aga kooli internaadis töötamine on üha n6medam. 6nneks olen alates aprillist vaid ühel 6htul nädalas seal (mis küll seda ühte 6htut huvitamaks ei muuda)
Üks mu töökaaslane Christian, kellega ma väga hästi läbi saan, läheb ära. Talle ei meeldi, et tal mingit s6na6igust pole, 2 vanemat daami otsustavad k6ik. Nad peaksid m6lemad uue töö otsima, aga nad muidugi ei taha seda teha. Neile on elus k6ige olulisem, et (liiga) palju toitu laual oleks ja et k6ik koristatud oleks, mida koristada annab. Töö vaimne tühjus on Christiani ära tüüdanud.
Noored on mingil määral kasvatajate nägu - ehk kui nende asemel oleksid teistsugused inimesed, oleks 6hkkond kloostris hoopis parem. Sellegipoolest seavad noorte vaimsed v6imed piirid, mida me nendega teha saame ja mida mitte. Näiteks täiskasvanutele m6eldud Aliast ei saa nendega ka k6ige v6imekam 6petaja mängida, nii et see neile l6bu pakuks.
Märtsis toimusid K-Hausis ja kloostris naistepäeva puhul palju workshop´pe ja loenguid. Austrias on vanemad naised väga aktiivsed: nad korraldavad (kiriku) heategevusüritusi, käivad mingi trennis, v6tavad mitmesugustest kohalikest üritustes heameelega osa. Minu meelest on see tore, mis siis, et paksud mammid aafrika tantsu trennis väga veidrad välja näevad. Neile pakub see vaid l6bu.
17. juunil esinevad Eggenburgis kloostri kirikus 2 noort eesti muusikut: organist Ulla Krigul ja viiuldaja Mari-Liis Uibo. Loodetavasti kukub see hästi välja.
5. mail toimub alam-Austria suur heategevusjooks, mis algab Eggenburgist. Selle jooksu korraldamisega on palju tegemist. Käisin kord selle jooksu organiseerimise pärast Stift Göttweigis; see imeilus ja suur klooster asub k6rge mäe otsas Kremsi lähedal, all orus voolab Doonau.
Kord Viinis olles sain Kadriga, kes on ka giid, kokku. Pühapäeval tuli üks teine Kadri, kes Viinis arhitektiks 6pib, mulle külla. Eestlased on vahel ikka väga m6istlikud ja praktilised inimesed v6rreldes austerlastega siin Eggenburgis.
