väikesed lood Austriast ja muustki

v�ikesed lood Austriast ja muustki

See saksakeelne arvuti ajab mind vahel närvi . Ja siin Eggenburgis on kahjuks olukord nii, et aeg-ajalt kaob Internet hetkeks ära ja siis kustub nt. mingi jupp blogist ära. Kuidas üldse siia pilte lisada ja teksti korrigeerida ?
Kui ma Viinis olin, käisin usinasti iga päev spordiklubides, sest oli selline nädal, kus tasuta igal pool käia sai. Olin kolmapäevast reedeni kella üheksast hilja 6htuni tööl. See lastekasvataja töö kestab alati vähemalt poole 11-ni, nii et vaba aega siin Egenburgis olnud ei ole.
Reede 6htul toimus K-Hausis Hip-Hopi ja improvisatsioonilise tantsu workshop. Esimene osa oli veidi igav, aga imrovisatsioon oli väga huvitav ja l6bus. Tahaksin ise midagi sarnast, liikumisega seotud üritust kunagi korraldada.
Maria tuli reedel siia ja v6ttis ka imrovisatsioonist osa. Maria on sakslasest vabatahtlik , kes elab Viinis Katiga samas ühikas Erlachplatzil. Tal on väga kihvt projekt, nimelt töötab ta organisatsioonis, mis tegeleb Holokausti-mälestuse säilitamisega ( Gedenkdienst ). Ta on ainus vabatahtlik, keda tean, kes vaid töö pärast Austriasse tulla tahtis .Ta töötab isegi rohkem kui mina, aga tal on hästi p6nev tööelu. Ta reisib palju ja tal on palju tööalaseid tutvusi. Ainult et k6ik ta töökaaslased on mehed. Ja k6ik 5 endist vabatahtlikku on endale nende seast kellegi leidnud. K6ik ta töökaaslased arvavad muidugi, et ega temagi pääse, sest need mehed seal on k6ik 20-30 vahel ja targad pealegi.
Mariaga oli meil siin päris vahva, aga rahulik. Tegime süüa ja käisime jalutamas. Rääkisime lihtsalt juttu. Meil on temaga alati kuidagi hästi palju rääkida. Tema kogemus on hoopis midagi muud, sest ta oskab saksa keelt ja on algusest peale k6ike m6istnud. Me oleme
küll m6lemad vabatahtlikud, aga meie elu ja mured on kapitaalselt erinevad.
Laupäeval ja täna pidin ka korraks tööle tulema, sest üks leerilaste grupp ööbis siin.
Neljapäeval käisme K-Hausi töötajatega Hornis, kus toimus Klausurtag : panime paika igaühe üldised tööülesanded ja rääkisime niisama lähematest ja kaugematest plaanidest. Mina ei tee midagi üksi, aga siin on minu tööülesannete nimekiri:
6iglase Kaubanduse toodete tellimise eest vastutada
lilli kasta
kodulehekülge täiendada
leeri ette valmistada
ajalehtedele artikleid kirjutada
heategevusjooksu ette valmistada
Sellele lisanduvad minu enda projektid, küll aga millalgi hiljem. Lisaks veel ülesanded, mida k6ik koos teeme.
Ma ei kujutanud Eestis üldse ette, mis tööd ma siin tegema hakkan. K-Hausis on hetkel minu jaoks vähe teha, aga siin hakkab varsti-varsti huvitav olema. Koolikasvataja tööst ei teadnud ma midagi ja ma arvan, et kui mu elu siin väga aktiivseks ei muutu, siis on koolitöö minu jaoks igav. Elutempo seal on minu jaks liiga aeglane. Aga ega see ei ole ka päris m6ttetu töö, saan seda ise huvitavamaks muuta ja näiteks Jonathaniga juttu ajada. Nii palju minu elus s6ltub siiski ju minust endast ja mu suhtumisest.
Nii raske on minu olemist kirjeldada, siin on absoluutselt k6ik teisiti. Oma m6tteid kirja panna on niikuinii keeruline. Eesti on nii kaugeks jäänud ja mälestused hägusaks muutunud. Eggenburg , siinsed inimesed ja Viin omakorda on mulle armsaks saanud.
Sel nädalal saab juba 2 kuud Austrias olemist täis. m6ned vabatahtlikud on kirjutanud, et on oma elus mingisuguse rutiini saavutanud, aga mina küll mitte. Minu elu on kaootiline, palju on ebaselgust ja rutiini pole; vahel ajab see mind närvi. Rutiin tähendab ju mingis m6ttes pidepunkte, et on asju, millele saab kindel olla. Regulaarse trenni järele tunnen ka puudust.
Aga kui ma natuke enda peale pahane olen sest ma ka k6ige lihtsamate asjadega ilma seletusteta hakkama ei saa , siis s66n ühe T6mmu kommi , joon Eesti piparmünditeed ja tuju on jälle hea ! R66mustan muidugi igasuguste koduste kirjakeste üle.

posted by Kaia @ 8:54 AM